Wednesday, January 29, 2014

Turvalisusest Indias

Võrdlemisi keeruline on antud teemal postitada, kuivõrd arvamusi on igasuguseid ning kõigis neid on omajagu tõtt. Paljude inimeste meelest India erinebki täiesti oma mentaliteedilt teistest maailma riikidest. Minu seisukoht selles osas on, et loll saab ka kirikus peksa ning vahet pole kus reisida tuleb järgida lihtsalt kainet mõistust ning tagada enda võimalikult suur turvalisus väikeste pisiasjadega (mitte kandes väga flash riideid, hoides andaga kaasas ainult vajalikku summat sularaha, pimedas pole vaja igale poole nina toppida ning võtta rahulikult).

Viimase aasta ning ka paari eelneva kuu jooksul on levinud mitmeid uudiseid vägistamisohvrite kohta sh mitmed välismaalased. Teema on eriti kriitiliseks muutunud viimase aasta jooksul. Ilmselt on selleks mitmeid põhjuseid, selles osas ilmselt suurt rolli mängib see, et teema on muutunud rohkem avalikuks ning sellest räägitakse. Ma ei usu, et varasemalt selliseid probleeme poleks olnud, lihtsalt ei olnud avalik tähelepanu nii suur või siis vaikiti maha. Kohalike jaoks on tegemist väga suure perekondliku häbistamisega ning tihti peale ilmselt ei esitata isegi politseisse avaldust, lootuses et siis ei tule lugu avalikuks. On peresid, kes on sunnitud häbi tõttu oma eelnevast kodukandist mujale kolima. Naiste õigustest on rohkem rääkima hakatud ning probleem on nii tõsine, et lisaks suitsetamise kahjulikkuse teavitamisele on kinos enne filmi ka klipid sellest, kuidas turiste tuleks kenasti kohelda ning naistega ebaviisakalt ringi käimine pole ok.

Hull lugu aga on see, et lisaks kohalikele naistele on rünnatud ka turiste, kes tegelikult väga suures osas oma reisimisega siinset majandust elavdavad. Enamasti on muster ühesugune, rünnatakse üksikust naisterahvast (vahetevahel ka neiut, kes on koos saatjaga) ning seda tehakse alati grupis 5-6 meest. Siin on olnud juhtumeid, kus neiusid on vägistatud bussis, rongis jms avalikes kohtades, mis on minu mõistes täiesti ajuvaba, kuidas see võimalik on. Kuna ründajate grupp on enamasti suur, siis need üksikud tunnistajad, kes on, enamasti tõmbavad selle peale uttu.

Uudiste põhjal on aga üsna kõrge see protsent, kes pärast kuriteo toime panemist tabatakse. Ühtlasi on karmistatud ka seadusi, nüüd, kui ohver peaks saadud vigastustesse surema, siis ootab vägistajaid ees surmanuhtlus. Samuti on üritatud muuta vähemasti Delhit turvalisemaks. Nimelt on võivad klubid olla avatud kuni kella 1'ni (loomulikult on võimalusi, kuidas politseile maksta ning lahtioleku aega pikendada aga enamasti siiski lõpetataksegi peod varakult ära) ning politsei on tulnud tänavale, igas linnaosas on teetõkked, mis aeglustavad liiklust ning kus tehakse pistelist kontrolli. Sellel pistelisel kontrollil on muidugi ka teine põhjus, nimelt seeläbi tabatakse joobes juhte jms. Joobes juhtimine on siin teema, kuigi paljudel on autojuhid, siis on ka neid kes välja lähevad, joovad ja sõidavad.

Pärast 9 ei tasu enam rickshaw'd võtta ning selle asemel tasub eelistada taksot, mis on küll mõnevõrra kulukam, kuid siiski Eesti mõistes mitte kallis. Või siis omada sõpru, kes sind hilisemal kellaajal koju transpordivad. Tore on see, et enamasti hindud (haritumad) mõistavad probleemi olemust ning see ei ole küsimus, kas tüdrukud viiakse koju või ei. Ja kui sul on valida kas veidi shvipsis juht või mitte mingit transporti siis tasub valida ilmselt tuttav aga svipsis juht. Alati tasub ka õhtusel ajal ringi liikuda koos kambaga. Igaks juhuks on ka pipragaas taskus, lugesin hiljuti uudistest, et viimase aasta jooksul on nende müük hüppeliselt kasvanud.

Üsna omapärane on see, mis toimub suurtes kaubanduskeskustes seoses turvalisuse tagamisega. Enne keskusesse sisenemist tuleb läbida turvakontroll, lisaks sellele et sind üle vaadatakse, tuleb ette laotada ka kotid ning mõningal juhul need röntgenmasinast läbi lasta. Juhul, kui sa keeldud oma kotti masinasse panemast, kuna sellisel juhul on oluliselt suurem võimalus, et keegi lihtsalt sinu kotiga ära jalutab, siis sellele järgneb tihtipeale pikem diskuteerimine, kas see ikka on ok või ei ole. Üldiselt ollakse siin välismaalaste osas veidi leebemad ja kõiki terroristideks ei peeta. Ma pole muidugi kuigi kindel, et isegi kui avastataks pomm, relv vms, siis kas sellele turvameeskonnal on olemas juhised ja teadmine mida sellisel juhul pihta hakata. Lisaks kogu sellele kontrollile on veel poodide ustel turvamehed, kes korjavad ära sult kõik kandekotid ning annavad vastu numbri. Seega pole võimalik ühtegi poodi uudistama minna nii, et eelmisest poest ostetud asjadega kott käes oleks. Eelpool mainitud kontrollidele lisaks on veel üks lisakategooria, nimelt kui oled poes ostud ära teinud, siis pead esitama turvamehele asjad, mis sa ostsid koos tšekiga (!), mis seejärel ära märgistatakse ning alles siis saad poest lahkuda. Mul ausalt pole kombeks eriti hoolikalt kviitungitega ümber käia aga nüüd hoian igaks juhuks kõik näpus kuniks poest lahkutud. Alguses kiilus kogu selle ülemanageerimise peale juhe täiesti kokku, nüüd olen juba enam vähem harjunud.

Turvamehi püssiga ja püssita on siin üldse palju. Kuna linn on jaotatud elamublokkideks, siis enamasti on ka iga bloki ees väravad ning neid valvab eraldi isik. Ööseks pannakse väravad kinni ning, kui valvurit palgatud pole, siis võib sisenemine ja väljumine keeruliseks osutuda. Ma ausalt öeldes pole muidugi kindel, vaadates neid inimesi, kui palju turvatunnet see lisaks tekitab. Samas, kuna inimestele on rakendust vaja, siis on siin ka palju rohkem ja vähem veidraid töökohti ning võimalusel ikka ametimehi rohkem kui et vähem.

Lõppkokkuvõttes ma siiski usun, et inimesed oma olemuselt on head. Proovime teha kõik selleks, et valel ajal mitte valesse kohta sattuda ning siiski jääda turvalisse tsooni. 

Thursday, January 16, 2014

Olles haige Indias...



Ma võiksin sellele teemale ilmselt mingi pikema peatüki pühendada aga üritan kokkuvõtlikult. Mingil imelikult põhjusel olen eelneval kahel siin viibimisel korralikult haigestunud Indiast lahkudes, sedakorda siis sain väikese patsilli endale külla üsna alguses. Kuigi mult on paljud inimesed küsinud, et noh kuidas troopikas lugu on, siis hetkel on siin talv, ehk ilma mõistes võrdlemisi kehv lugu. Indias on detsember ja jaanuar kõige külmemad kuud üldse, seega siis temperatuur on päeval kusagil 14-19 kraadi juures ja öösel langeb kusagil 4-5 kraadini. Majad ja elustiil aga sarnaneb siin suuresti Austraaliale ja Uus-Meremaale ehk siis mingit soojustust pole ning noh on lihtsalt vaheldus. Samuti ei ole siin kombeks kütta ning valdav osa majadest (trepid, põrandad) on marmorist, mis sooja ilmaga mõnusalt maja maha jahutab, jaheda ilmaga aga...

Niiet pole väga imekspandav, et suur osa meie kursusel osalevatest inimestest on külmetunud. Nii ka meie. Alguses sai võideldud käsimüügis olevate rohtudega aga see ei ole erilist mõju avaldanud, niiet täna sai mindud kohaliku doktori juurde. Üldiselt on erinevaid raviasutusi, haiglaid, kirurgi kabinette jms linnapeal näha väga palju. Parima võimaliku ravi tarbeks tasub kohalike käest uurida soovitusi.

Meid saadeti hotellist üsna lähedale väga muheda onu juurde. Haigla oli puhas ja võrdlemisi modernne või noh, kui ma võrdlen seda Nepaalis olnud haiglaga. Onu ise ka väga tore. Mingil põhjusel pisteti meile klaasist kraadiklaasid suhu (!) [väga veider viis kraadimiseks, mul oli koguaeg tunne, et ma hammustan kogemata selle kraadiklaasi puruks, kuna seda tuli kuidagi ebamääraselt hammastevahel kinni hoida]. Seejärel mõõdeti midagi peast (?), ma tõesti ei tea, mis aparaat see oli või mida onu vaatas aga igal juhul diagnoosiks on gripp. Gripi raviks aga kirjutati välja 4 erinevat rohtu. Lisaks ravimitele kirjutati välja ka dieet: ei mingeid vürtsiseid toite, see on muidugi üsna huvitav asi, mida siin täita, lisaks peaks jooma piima, kuristama kurku sooja veega ja igasugused külmad joogid tuleb ära unustada.

Mul ilmselt läksid silmad suureks, kui ma nägin, kuidas arst muudkui ravimite ridu paberile juurde kirjutas. Igal juhul, kui hr doktor seletas, kuidas ja mis rohtu võtta jooksis mul kuul kokku, õnneks apteegis saime korduvad juhendid. Lühidalt kokku võttes läks arsti visiit (seda, siis ette broneerimata ja järjekorra väliselt) maksma 350 ruupiat (u 4 eurot) ning kogu see peotäis ravimeid 329 ruupiat, ehk siis nõks vähem.

Loodetavasti hakkab kergem ja varsti uuesti täiel rinnal India elu nautimas.


Monday, January 13, 2014

Spordist

Üks kindel plaan Indiasse tulemisel oli veidi siin viibides sporti teha. Kuna karrid on ikka üks raju toit, seda mitmes mõttes, siis oleks vaja lisaks veidi liikuda ka. Plaani täide viimine osutus esialgsest mõttest oluliselt keerulisemaks. Kuna Indias, eriti suurlinnades nagu Delhi, Mumbai jne on meeletu pollution, siis õue jooksma ja meeldivalt sportlikult aega viitma eriti miski ei kutsu. Isegi ringi kõndides on raske olla, õhk on hal ja paks. Viimastel päevadel on ka korralik sudu, niiet ka taevas on üleni hall. Iga päeva lõpus nuuskad ikka korralikku halli lõõridest välja ja see on ainult see osa, mis välja tuleb, suur osa läheb sisse ja jääb ka sinna.

Seega tuli leida mingi lahendus, mis toimuks katuse all. Info leidmine aga erinevate võimaluste kohta oli vaevaline. Seda mitmel põhjusel. Esiteks ei ole internetist leitavad enamus väikeärid ja ettevõtted. Teisalt on vahemaad väga pikad, mis seab üheks kriteeriumiks, et koht peaks asuma võimalikult elukoha lähedal. Ning kolmandaks on ka elukoha lähedal lihtsalt ringi brausides keeruline märgata seda, mis on oluline. Kuna ühest küljest on infot jube palju ja teisest küljest on see nii presenteeritud, et sa ei pruugi seda hoomata või siis puuduvad vastavad viited üldse ning inimesed lihtsalt teavad, et seal kohad saab teha neid asju.

Igal juhul, kui nüüd lühidalt kokku võtta, siis avastaime kusagil 1,5 km raadiuses kaks sporidkompleksi. Üks neist on üüüber fancy Fitness First, maailmakuulus kett, mis ka siin on esindatud. Käisime, et paluda sealt 3 kuu jaoks pakkumist. 1 kuu tasu kohalikule inimesele, kes teeb aastaks lepingu on 5500 ruupiat, mis on umbes 65 eurot, ehk siis hinnaklass samasse suurusjärku, kui Eestis. Oleksin ilmselt sellise hinnaga seda kohta isegi kaalunud. Kõik seadmed olid olemas ja esindatud olid väga trimmis rikkad ja ilusad kohalikud inimesed. Meile aga tehti pakkumine, mis oli 3ks kuuks 33 500 euurpiat, mis on siis umbes 396 eurot, mis on ülemõistuse kallis, arvestades elukallidust jms. Isegi Eestis oleks see ülemõistuse kallis.

Olime varasemalt pilgu peale heitnud ka Saket Sports Clubile, mis on veidi aega näinud aga ütlemata suur spordikompleks. Seal saab harrastada tennist, squashi, korvpalli, tantsutrenne jne. Klubil on oma liikmelisus, mis on aastaks kohalikele 1500 ja välismaalastele 3000 ruupiat, lisaks sellele siis tuleb tasuda trennis, milles iga kuu osaleda soovid, näiteks jõusaal on 1150 ruupiat jne. Olime juba valmis sinna liikmelisuse tegema, et siis iga kuu endale jooga klass lisaks osta. Läksime rõõmsalt kohale, kui infoletis vaadanud tädi meile arusaamatult otsa vaatas ja küsis, et miks teile liikmelisus, võite just lihtsalt casual liikmena joogaklassi võtta, mille maksumus on 500 ruupiat kuus (!) (~6 eurot), meil ilmselt vajus suu ammuli aga no mitu korda ei pidanud seda meile ütlema, niiet nüüd olemegi rõõmsalt joogaklassis ja venitame oma keha ja vaimu välja koos kohalike naistega.

See on nagu väikest viisi kohalik sotsiaalklubi.. Naised, kes käivad on enam samad koguaeg ja enne algust, vahepeal ning pärast käib korralik vadistamine. Tõeliselt tore õhkkond. Esimesel korral vist tekitasime veidi elevust aga nüüd on kõik juba ära harjunud. Võtavad osa sellest, kuidas me hakkama saame ja kui vaja lisaks juhendada, siis juhendavad. Trenn ise on vägagi teisiti üles ehitatud, kui Eestis erinevad joogad ning meditatsioonil on käsikäes üsna akrobaatiliste harjutustega oluline roll. Ma mõneti olen üllatunud, kui kiiresi ja hõlpsalt siia sisse elamine läinud on. Tunnen end super hästi, kui väike külmetus välja jätta. Siin tõesti on külm. 

Wednesday, January 8, 2014

Kuidas Indias ellu jääda?

Panen kirja mõned mõtted seoses sellega, et Indias kas lühiajaliselt või pikemalt hästi toime tulla. Tegemist ei ole mingi täieliku nimekirjaga aga on ka endale abiks, kui uuesti kuhugi põnevamasse kohta reisima minna. Mõned elementaarsed asjad kipuvad ajas ununema:

- Hügieen on enam vähem kõige alus. Kuna absoluutselt kõik on ümberringi must ja tolmine, siis selleks et püsida terve ja tunda end hästi tasub meeles pidada käsi pidevalt pesta. Vahel kipub endal ka ununema, et silma ei tasu torkida keset tänavat jms. Alati ei pruugi see tingimata võimalik olla, näiteks enne sööma asumist, siis võiks kotis olla desinfitseeriv vedelik.

- Puhas vesi tuleb pudelist. Hambaid pestes, juues või muud moodi vett tarbides ei tasu tarbida midagi, mis tuleb kraanist. Pudelivee puhul jälgida, et kork on olnud kinni, vahetevahel müüakse ka õige tootja pähe maha jumal teab millega ja kus täidetud pudeleid.

- Söögi osas oleme jälginud kõikidel reisidel ühte reeglit, kus on söömas palju kohalikku rahvast on usaldusväärne koht. Ehk siis tegemist võib olla ka tänaval kõige suvalisema urkaga aga söök võib olla super hea ja värske. Lisaks jätab suur sarhvamass ja pidev tarbimine oluliselt väiksema võimaluse roiskumiseks. Eriti arengumaades tasub minu meelest üsna ettevaatlik olla inimtühjade poshide ja nö läänelike söögikohtadega, kus haruharva näeb ühtainustki inimest einestamas. Tasub uurida ka kohalike käest elu, mõned inimesed muidugi kalduvad soovitama, midagi mille puhul nad arvavad, et see turistile kõige paremini sobib. Näiteks nurgapealset McDonaldsit vms.

- Raha tasub hoida enda ligidal ning väikesed kupüürid eraldatud suurtest. Paljusid teenuseid tarbides tuleb kindlasti anda täpne raha, kuna tagasi ei ole eriti lootust midagi saada. Ideaalne, kui on olemas koht, kuhu üleliigne raha, pass jms jätta. Passi koopia seevastu peaks aga igaks juhuks alati kaasas olema.

- Jalge ette tasub koguaeg vahtida, mingil hetkel võib lihtsalt olemasolev tee lõppeda puuga või siis on järsku lihtsalt poole meetri sügavune auk või sopakraav. Noh ja igast junne ja muid kahtlaseid olluseid teel ei hakka mainimagi. Samutivõib ootamatult enam vähem iga nurga tagant järsku välja karata mõni motoriseeritud sõiduvahend või midagi muud huvitavat.

- Liiklemine käib tunde järgi. Ideaalis võiks silmad töötada ümber oma telje, et vaade oleks igale poole. Mingil imelikul põhjusel inimesed ei ole nii loodud. Indias minu meelest kuluks see küll ära, kodus puudust ei tunne. Ülekäiguradasid ei ole ülearu palju ja isegi, kui need on, siis tihtipeale need on nö ära lõigatud mingi ohutussaarega. Sama reegel kehtib valgusfooride kohta, neid on aga hektiliselt. Ehk siis parim taktika on liikuda ühtlase kiirusega ja vajadusel vahepeal seisatada. Mida kallim masin, seda agressiivsemad juhid.

- Kerjuseid  on mitut liiki ja erineva strateegiaga. Kui üldistada, siis parim variant on lihtsalt ignoreerida ning kui sellest väheks jääb konkreetselt "Ei" peale käratada. Üldjuhul ei ole nad Delhis vähemasti nii agressiivsed, kui varasemalt kohatud. Populaarsed kohad kerjuste jaoks on turistiatraktsioonid ning nende juures võib asi olla kohati karmim. Kõige ebameeldivam on lapsed / inimesed, kes su külge ennast aheldada üritavad ning seeläbi meeleheitlikult raha kerjavad. Aga tõsi, meeldiv ei ole see nii või naa kellegi raskest seisust osa saada ja valdav osa neist on ikka väga raskes seisus. Indias on muidugi ka olemas organiseeritud kerjamine, kus lapsed, kes raha kerjasid sellest rahast tühjaks tõstetakse. Ning ühtlasi on olemas ka väga vaeseid peresid, kus vanemad oma lapsi sandistavad, et siis tänavale saata jnejnejne. Kokkuvõtlikult on kogu see pool minu jaoks vist kõige raskem osa Indiast.

- Kauplemine on sisuliselt kõikjal ja koguaeg. Muidugi juhul, kui sa sellega kaasa lähed ja ei ole huvitatud koguaeg 2 või  3 kordset hinda asjade eest tasuma. Vahetevahel isegi kõrgemat. Kauplemine on läbirääkimise kunst ja kui mingi aja peale ära õppida võib isegi meeldima hakata. Mulle tundus üsna harjumatu eelmisel talvel koju jõudes, et keegi ei taha ega suvatsegi läbirääkida :)

No see oli nüüd küll lühikokkuvõte ja kui see kõlas kõik negatiivsena, siis nii see ometi pole. Mul on au olla kolmas kord Indias ja endiselt leian siit avastamisrõõmu ning kindlasti neid positiivseid postitusi tuleb veel kõvasti. Kuna hetkel pilte pole lisada võimalik, siis tulevad need veidi hiljem. Kui kellelgi peaks huvi olema ja juhtumisi on Win telefon, siis Reelsome appis on mõned videod ka üleval.

Friday, January 3, 2014

Udune



Udune hommikune päikesetõus Delhi lennujaamas

Olen kohal ja enam vähem pildi silma ees selgeks saanud, kuigi mõned tunnid tagasi oli see veel umbes sama udune nagu mind hommikul lennujaamas tervitanud tõusev päike. Kulgemine siia oli võrdlemisi rahulik, kuigi lennujaamad olid pühade järgselt ülerahvastatud ning lennud enamasti kõik välja müüdud. Delhi lennul sattusin istuma ühe Eestis õppiva indu kõrvale, tuleb välja, et Indiast on ka meile jõudnud mõned välistudengid, polnud varem kokku puutunud. Kokku on tema sõnutsi indusid Eestis kusagil 200 ringis. Igal juhul oli väga põnev keskustelu. Minu koht oli lennukis täiesti viimases reas ning üllataval kombel oli seal veel vabu kohti, niiet õnnestus isegi "laiutada", kuigi magamisest midagi välja ei tulnud. Lennujaamast hotelli jõudmine kulges väga mugavalt, kuivõrd autojuht oli vastas ning Delhi tervitas mind suuure ja erekollase tõusva päikesega. Täiesti super vaatepilt oli, kuigi minu käsi oli nii palju tönts, et nautimiseks saan teile pakkuda ainult suure ja uduse ettekujutuse. :)

Peatume oma õpingute vältel Trinity Art Hotellis, mis India tingimustes on tublisti üle keskmise. Meie kursuselt on siin hotellis kokku 3 inimest, neist kaks oleme mina ja Halina, lisaks siis üks poiss Mongooliast. Üldiselt meil vedas, kuna hiljem selgus, et kokku on kursustel õppivad inimesed ära jaotatud umbes 6-7 hotelli vahel. Kõigil on oma tuba, mis on avar ja üsna puhas, kuigi avaldab teatud vananemise märke. Toas on telekas, oma WC/dush, külmkapp ja isegi konditsioneer. Ruumid ei ole väga soojad, kuivõrd siin on päeval temperatuur kusagil 15-19 kraadi vahel ning ööseks langeb oluliselt. Hommikul kell 6 lennujaama jõudes tervitas kergelt rõske ja külm õhk. Ilmad hakkavad peatselt soojenema.

Sõime pärast põgusat sisse seadmist kergelt hommikust ning täna hommikul oli esimene sissejuhatus koolis. Õpe algab esmaspäevast. Kool ise asub umbes 30 minuti taksosõidu kaugusel ning kooli poolt on korraldatud igal hommikul takso kooli ja tagasi. Uskumatu luksus! Kooli jõudes tabas meid vist mõnevõrra üllatus, kooliga seonduv on heas mõttes kirju. Klassiruum viis meid ilmselt Eesti mõistes head mitu-mitu aastat tagasi. Arvutid on asetatud ühte võrdlemisi pisikesse ruumi külg külje kõrvale ning esimese kokkupuute põhjal,mitte just kõige vingemad pillid. Katsun mingi hetk pilti teha.

Põnevamaks läks aga siis, kui kõik kaasõpilased olid klassi saabunud. Järjestan siia osad riigid, kust meie kursusel inimesi on: Egiptus, Mongoolia, Omaan, Afganistaan, Hungari, Bhutan, Namiibia, Uzbekistan, Kõrgõstan jne, kokku umbes 15 erinevast riigist inimesi. Väga põnev! Ma vaatamata oma paljudele reisidele ning eelnevatele elamustele ei ole olnud kunagi nii multikultuurses seltskonnas. Kirju kamp usu, traditsioonide ja kultuuride osas. Tutvustasime kõik lühidalt endeid ning tuli välja, et ka oma töökogemuse või tausta poolest oleme väga erinevad. Paljud isikud olid riigisektoris töötavad ametnikud, mitmed õpetajad ning sekka ka mõned disainerid. Õpe toimub E-R 9:30-1:30, niiet saame ka üsna palju oma vaba aega, ainuke tingimus on, et Delhist ei tohi lahkuda. Kuigi see ~18 miljoni inimesega linn on nii mitmekülgne, et tegevust jagub pikemaks ajaks. Räägin Indiast, kohanemisest jms pikemalt hiljem. Kuumad tervitused!


Transit Helsingi lennujaamas

Tuesday, September 10, 2013

Check one, two..




Jodphuri rongijaam
Fotod: Laur Laanemaa


Põhjust taaskord blogi üles soojendama hakata - whooop whooooop hurrrah! Kui nüüd kõik hästi läheb, siis jaanuari alguses on minek Indiasse, sedakorda siis uusi teadmisi juurde koguma. Antud mõte ulatub aastate tagusesse aega, kui Austraalia, Uus-Meremaa, Aasia ja kõik muu polnud veel soolagi pandud. Läks aga nii, et tekkisid teised prioriteedid ja ränded. Nüüd tagasi olles aga sai kunagi Halina poolt õhku visatud mõte uuesti üles soojendatud. Üks nädalake paberitega majandamist, bürokraatia ja kooskõlastuste ajamist ning sisse need paberid antud saidki. Täna aga tuli vastus, et olen edukalt konkursi läbinud ning nüüd tuleks ainult viisa ja piletid vormistada ning õpingud Indias jaanuaris võivadki alata. Halina on oma kinnituse juba varasemalt kätte saanud. Jaaaaa, oi ma olen excited!

Mul on Indiaga mingi väga imelik suhe. Kokku kahel korral käidud ja mõlemal juhul väga veidra lõpuga külastused. Igal juhul on see üks nendest riikidest, kuhu ma alati põnevusega tagasi lähen. India on vastuoluline, hektiline ja vaatamata kõigele täis üllatusi. Kindlasti kirjutan varsti pikemalt ka programmist, sellest kuhu lähme, kuidas lähme ja kauaks lähme. Hetkel oli vaja eufooria välja elada. 


Muhvid lähvad Indiasse.

...to be continued

                                                  

Proua Jodphuris

Thursday, March 21, 2013

Elu nagu filmis



Täiesti siiralt üles tunnistades pole minu elus veel olnud sellist üllatust, mis jalad alt ära üllatab. Meil on raske sõnadesse panna, mida see kõike meie jaoks tähendas. Hetkel on veel emotsioone tugevalt rohkem, kui värsket õhku, mida karge talveilm pakub, niiet veidi läheb veel aega, kuniks me päris jalgadele maandume ja sealt õhus hõljumisest maa peale tuleme koos selge silmavaate ja arusaadava sisuga. 

Täpsemalt saab meenutusi lugeda siit: http://nainotse.blogspot.com/2013/02/e-teretulemast-koju.html

Suur-suur-suur aitäh kõigile asjaosalistele! Nii võimas, et siiamaani toibume :)

Sõltumatute teadlaste uurimuste põhjal peaks aklimatiseerumine võtma kokku vähemalt pool aastat, meil on veel pool sellest ajast minna. Igal juhul Eestis on äge!